Mulle on alati meeldinud tsitaat: “Esimest maja ostes vaatad sa seda, et seinavärv oleks ilus, teist maja ostes seda, et seina sees üraskeid ei elaks.” Kahjuks ei mäleta ma selle tsitaadi autorit ja seda, kas need seina sees pahandust tegevad putukad olid ikka üraskid, aga see ei ole ka oluline - mõte loeb! Mul on tunne, et selle tarkustera kohandatud versioon läheb hästi kokku ka teise lapse ootusega: “Kui esimest last oodates keskendud sa sellele, et kõik väline oleks korras ehk vanker ostetud ja lutipudelid valmis, siis teist last oodates pöörad sa rohkem tähelepanu sellele, mis hakkab toimuma sinu sees.”

Iga vanus, millesse laps jõuab, on vanemate jaoks omamoodi armas ja keeruline, aga Pauli esimene elukuu oli minu, kui värske ema jaoks, tagasi vaadates kõige raskem aeg. Ma ei jõua endiselt ära kiita Peepu, kes oskas juba aegsasti selle aja oma töödest-tegemistest vabaks jätta, et mulle kodus toeks olla. Samal ajal, kui mina vana lollpea lõpetasin pisipoja kõrvalt veel viimast saadet…Ega ma ikka hästi enne emaks saamist mõistnud, mida see väikelapse eest hoolitsemine endast päriselt kujutab, kui suur vastutus see on ja mida teeb sünnitus nii naise füüsilise, kui vaimse tervisega.

Niisiis olen ma sel korral kindlasti palju teadlikum ja oskan juba praegu, neli kuud varem, oma tööasju ja projekte järk-järgult vähemaks jätta ning võimaluse korral teistele delegeerida. Täpselt nii samuti on pidanud Peep raske südamega nii mõnestki kevadisest projektist loobuma. Kahju on, sest me mõlemad armastame seda, mida teeme, aga õnneks anname endale aru, et üleminek ühelt lapselt kahele võib osutuda veelgi keerulisemaks, kui esimese lapse sünd. Seega on ainuõige otsus veeta vähemalt esimene kuu pärast pisipoja sündi koos kodus ja harjuda vaikselt uue elurütmiga. Ma ei taha kunagi rasedatele üleliigseid soovitusi jagada, sest kõik inimesed on erinevad ja see, mis toimib ühe jaoks, ei pruugi teise jaoks toimida, aga see sama esimese kuu üheskoos vabaks võtmine on küll asi, mida julgen ja tahan alati kõigile soovitada.

Kuigi üldiselt tundubki mulle hetkel, et vaimselt olen teiseks lapseks kenasti valmis ja oskan ära tunda neid hetki, kui pean kelleltki abi küsima, siis kaks väikest hirmu tiksuvad ikka kuklas. Juba esimese lapsega tundsin ma pidevalt teistest maha jäämise ja seltskondadest välja jäämise tunnet. Ma korrutan oma peas iga päev seda mantrat, et teletöö ei jookse eest ära, aga ikka käib väike torge südamest läbi, kui näed, kuidas teised jõuavad karjääriredelil üha kaugemale ja kaugemale, aga mina ei liiguks oma põhierialal justkui kuhugi. Ma korrutan tihti oma peas mantrat, et ühel päeval saan mina ka jälle soovi korral kasvõi hommikuni tantsuplatsil jalga keerutada, aga ikka käib südamest väike torge läbi, kui näed, kuidas teised rendivad aastavahetuseks puhkemaja, aga sina ei saa sinna iialgi minna, sest rase naine koos kahe-aastase jonniva lapsega rikuks kõigi peo.

Kui esimese lapse puhul proovisin ma seda “elust eemale jäämise” tunnet endast kuidagi välja juurida ja maha tampida, siis nüüd olen ma lõpuks aru saanud, et sellest ei olegi võimalik lahti saada… sest see ei ole tühipaljas tunne, vaid paratamatu reaalsus. Sa jäädki kõigist kõiges maha ja igati normaalne on end sellepärast vahel ka kurvalt tunda. Ma proovisin endale Pauliga kodus olles sada korda sisendada, et ta on ainult kord elus nii väike ja ma peaksin sellest ajast võtma viimast, mitte egoistlikult oma karjäärile ja sõpradele mõtlema, aga see ei töötanud. Alles siis hakkas mul kergem, kui ma leppisin oma peas sellega, et jah, ma olengi hetkel outsider ja see teebki mulle aeg-ajalt haiget, ükskõik kui palju ma ka oma last ja kodus olemist ei armastaks. Ma ei saa muuta oma olemust - minu jaoks on alati olnud ja jääb ka tulevikus oluliseks eneseteostus. Sellele mõtlemine ei tähenda, et ma oleksin tänamatu ema, kes ei oska lastega koos veedetud aega hinnata.

Ma tean juba praegu, et järgneva kahe aasta jooksul tuleb tihti ette neid olukordi, kus ma seisan peegli ees ja tunnen end paksu, koleda, saamatu, üksiku ja väheväärtuslikuna, aga samal ajal tean ma ka seda, kuidas ühel päeval olen ma jälle mina ise. Tean seda, kui palju rõõmu ja armastust suudavad need kodus veedetud aastad mulle anda. Ma ei sunni end midagi nautima või mingeid tundeid enda sisse peitma, sest lapsega kodus olemise aeg ongi üks korralik sõit Ameerika mägedel koos kõigi oma võlude ja valudega.

Asi, mis mulle enda tunnetest rohkem muret teeb, on muidugi aga see, kuidas Paul pisikesele vennale reageerib. Kas ma suudan ikka mõlema poja jaoks võrdselt olemas olla? Sellistel kõhklushetkedel tuletan endale meelde, kui tänulik olen ma oma enda vanematele, et mul on 1,5 aastat vanem õde, kes mind alati toetab. Isegi kui Pauli jaoks on algus harjumatu ja raske ning see teeb meile kõigile haiget, olen ma kindel, et juba varsti saab ta aru, kuidas venna armastust ei saa millegagi võrrelda.

“Heeeelia, ei jaksa seda vaimse tervise häma kuulata! Räägi nüüd vankritest ka!” mõtleb mõni praktilisema meelega lugeja arvatavasti juba pikemat aega neid ridu lugedes. Pole probleemi! Räägin! Kuna tulekul on jälle poiss (mis sest, et vanaema jõudis suures tüdruku ootuse elevuses talle juba kogemata teise ringi poest roosa kombeka osta), on meil asjadega nüüd täpselt poole võrra kergem. Vaatasime juba kapid üle ja hetkel ei hakanudki silma midagi, mis puudu oleks. Pauliga on neil selles suhtes ideaalne vahe - esimesest turvatoolist on Paul välja kasvanud ja see jääb pisipojale ning ajaks kui pisipoeg vajab suuremat tooli, on Paul omakorda oma praegusest toolist välja kasvanud. Korralik esimene vanker oli meil ka hea investeering ehk siis see peab meil vastu kui tugev ratsu ja on valmis juba uut poissi mööda linna sõidutama. Ideaalses maailmas oleks meil küll nüüd mugavam kahekohalise vankriga ringi rallida, aga kuna nende hinnad on päris krõbedad, siis võtame veel rahulikult ja vaatame, kui suur vajadus selle vastu meil reaalsuses tekib. Kuldsed sõnad igale värskele emale, mis kunagi ei aegu: “Poed on ka pärast lapse sündi avatud!”

Kuna mõtted teisest lapsest jooksid minu peas juba varakult, hoidsin igaks juhuks Pauli korralikud riided ja mänguasjad alles. Kõige naljakam on selle juures see, et ühel hetkel tuli mul ikkagi suurem asjade ära viskamise tuhin peale ja nii saatsin õega paar kotitäit beebiriideid Tartusse, et ta viiks need sealsesse riiete konteinerisse (Viljandis kahjuks neid ei ole). Ja mida tegi minu õde? Peitis beebiriided hoopiski oma kuuri ära ja tõi need nüüd mulle tagasi. Väga ettenägelik temast.

Ainsad täitsa uued asjad, mis pisipoega hetkel kodus juba ootavad, on lutid, mille ma tellisin enne rasedaks jäämist soodushinnaga ära. Seda rumalat juttu, et pisike beebi oskaks end kehvasti tunda, kui tal ei ole tutikat pluusi seljas, ma ei usu. Olen ise täpselt samamoodi teise lapsena õe riiete peal üles kasvanud ja alles seal kuskil viienda-kuuenda eluaasta juures hakkasin vist aru saama, et kuidagi kahtlaselt palju õe vanu riideid on mul. Ühtegi lapsepõlve traumat mul sellest ei ole ja kui palusin, sain ikka vanematelt mõne uuema hilbu ka selga, nii et küll meie pisipõnn ise märku annab, kui need Pauli mänguasjad ja riided tal ühel hetkel kopsu üle maksa ajavad.

Oma põhimõtetele jääme ka truuks ehk siis pisipoeg magab alguses meie voodis, sest nii on meil endil lihtsalt kõige mugavam (ei ole minus seda superema soolikat, kes jaksaks keset ööd teise tuppa last imetama minna.) Kõigile neile, kes väidavad, et see on paarisuhte surm, ei oska ma midagi öelda, sest me oma suhet kohe kuidagi mitte surnukuuri veel vedada ei taha - endiselt noored ja armunud, mis sest et ka suurem laps ronib ikka hommikuks meie kaissu.

Ühte asja proovin aga seekord tõesti teisiti teha - harjutada beebit juba esimestel elukuudel ka pudelist rinnapiima jooma. Suurem poiss ei õppinudki seda trikki ära ja nii oli mul alguses ikka väga keeruline oma aega leida. Nüüd proovime nii, et pudelist joomine saaks ka selgeks ja mina saaksin tänu sellele vajadusel suisa mitmeks tunniks kodust eemale end kosutama minna.

Lõppkokkuvõttes proovin aga võimalikult palju kuulata nii nagu esimeselgi korral oma südant ja välist “müra” mitte tähele panna. See väline müra on jällegi selline veider asi, mida oli ilma liialdamata minu elus enne emaks saamist kümme korda vähem. Ühelt poolt on see armas ja võimas, kuidas emadus ühendab pea kõiki maailma naisi. Teiselt poolt ei mõista ma aga endiselt seda, kuidas suur osa emasid suhtub emadusse kui lihtlabasesse universaalteenusesse, mis kaotab ära naiste individuaalsuse ja annab neile õiguse igal võimalikul sammul kõiki teisi emasid enda poolt kehtestatud normide järgi õpetama kukkuda. Suure tõenäosusega ei hakka raamatupidaja baaridaamile õpetama, kuidas kokteile paremini kokku segada, just nagu baaridaam ei hakka raamatupidajale selgitama, kuidas oleks õigem numbreid ritta seada. Millegipärast leiavad aga hirmuäratavalt paljud emad, et nii kui asi puudutab emadust, on kõik naised ühe puuga löödud ja igati aktsepteeritavad on laused: “Kui mina olen otsustanud ja suutnud lapse kõrvalt tööle minna, on kõik lastega kodus olevad naised laisad!” või “Kui mina olen otsustanud ja suutnud lapsega 24/7 kodus olla, on kõik tööl käivad naised rongaemad.” Aga kui juba enne emaks saamist ei olnud sa täpselt samasugune nagu kõik teised naised, siis kuidas saad sa nüüd, emana, oodata, et kõik teised emad oleksid täpselt samasugused nagu sina? Kuidas saad sa eeldada, et just sinu mõtte- ja eluviis on teiste omast õigem? Niisiis olen aru saanud, et see targutajadest emade “Õigem oleks nii!” taustahelin tuleb kalgi südamega ühest kõrvast sisse ja teisest kõrvast välja lasta, mitte sellele mõtlema jäädes end kehvasti tunda. Omalt poolt proovin aga panustada nii palju kui võimalik sellesse, et teisi naisi ja nende otsuseid toetada, mitte neid igal võimalikul sammul maha tõmmata.