Mari käis sõpradega väljas täpselt samamoodi nagu varem. Mari ei virisenud kunagi oma enesetunde üle. Mari ei teinud oma “raseda ajuga” mitte ühtegi draamat. Ja kui ma Mari vaatasin, olin ma kindel, et ka minust saab ühel päeval täpselt samasugune rase! Isegi veel parem rase! Mida ma aga tol hetkel ei teadnud, on see, et naise rasedusaegsel käitumisel on väga vähe seost tema enda tahtmisega.
Hiljuti sattusin ma lugema ühe tuttava mehe blogi, kes rääkis muuseas sellest, kuidas just lapseootuse ajal sai ta aru, et ta on endale maailma parima naise valinud. Sest naine oli nii tubli, et tema käitumisest polnud kunagi aru saada nagu oleks ta rase. Ma tean, et too mees tahtis oma naist kiita, temaga natuke uhkustada ja ei soovinud kedagi solvata. Vaatamata sellele annaksin ma aga hea meelega kõrvakiilu kõigile meestele, kes tunnevad vastupandamatut vajadust rasedaid mingite kriteeriumite alusel hinnata ja järjestada.
Ma mõistan, et mõne mehe jaoks tundub minu järgnev lause veel suurema vandenõuteooriana, kui see, et maakera on lapik. Aga kohe päris ausalt, naised ei saa ise oma raseduse raskusastme üle otsustada. Kuigi laste saamine on loomulik osa elust, on rasedus meditsiinilises mõttes ikkagi “normist kõrvalekalle,” millega kaasnevad erinevad kergemad ja raskemad sümptomid. Need, kellel läheb rasedus kergelt, ongi maailma parimad rasedad. Kahjuks ei võta aga kõigi kehad rasedust nii kergelt omaks ja kui sul pole jõudu voodistki püsti saada, ei suuda sa tõesti just teab-mis päikesekiireke ja seltskonnalõvi olla. Nii olen minagi raseduse jooksul tunda saanud, kui palju haiget võib teha ühiskonna surve olla maailma kõige tublim ja mõistlikum rase.
Mul olid olemas kõik eeldused, et olla “tubli” rase. Olen alati olnud raudse tervisega, ravinud tablettide asemel palavikku õhtuse jooksuringi ja küüslauguga ning jõudnud alati tööd teha nagu loom. Kui ma suudan kerge vaevaga maratone läbida, siis ei tohiks ka rasedus olla minu jaoks füüsiliselt mitte mingisuguseks probleemiks. Lisaks kõigele muule on ju terve Instagram täis pilte suurte kõhtudega emmedest, kelle foto pealkirjaks on kohustuslikus korras: “Ei jõua meie inglikest ära oodata, parim aeg minu elus.”
Minu kõhus kasvav inglike ajas aga suure õhinaga midagi natuke sassi ja otsustas mulle paradiisi näitamise asemel hoopis põrgut tutvustada. Alates raseduse teisest kuust jäin ma põhimõtteliselt voodihaigeks. Isegi paari sammu tegemine oli keeruline ja mul oli koguaeg tunne nagu minestaksin ma kohe ära. Ilmselgelt ei tulnud ka töö tegemisest mitte midagi välja ja hommikuse iivelduse asemel sain endale täispaketi - iiveldama ajas nii päeval kui ööl. Kuhu jäi siis minu ilus Hollywoodilik rasedus, et oksendad üks kord ära ja järgmisel hetkel ongi sul beebi juba käes?
Suure perfektsionistina oli mul kohe päris ausalt kohe päris raske selle kõigega harjuda. Harjuda sellega, et sa ei suuda teha tööd, käia trennis, sõpradega väljas ja isegi poes käimiseks tuleb paluda teiste abi. Ja kui lõpuks lähebki juba natuke paremaks, valavad õli tulle tuttavate süütud kommentaarid. “Kas sul on päriselt ka nii paha olla, kui sa räägid?” “Minu kolleeg käis küll raseduse lõpuni tööl” “Näeme siis 18 aasta pärast, kui sa jälle väljas käia saad” Kogu see kompott pani mind paratamatult üle päeva mõtlema sellele, kuidas ma olen ikka üks eriti ebaõnnestunud rase.
Ma tean, et mitte keegi ei mõtle neid kommentaare halvaga. Aga vahel on mul tunne, et inimesed unustavad, kuidas ka kõige ettevõtlikumad, säravamad, aktiivsemad ja muidu toredad naised ei ole raseduse kõrvalnähtude suhtes immuunsed. See, kui sinu sõbra elukaaslane oli raseduse ajal supernaine, ei tähenda seda, et sinu naine oleks nüüd meelega sitapea. Usu mind, ta lihtsalt ei saa sinna midagi teha, et tema rasedus kulgeb raskemalt, kui sõbra naisel. Raseduse aeg ei ole mingisugune “test,” mille põhjal otsustada, kas kellelgi on hea või halb naine. Rasedus peaks kõrvalseisjate jaoks olema hoopis see aeg, mil tänada jumalat, et sina ise ei pea olema see, kes kõiki neid tervisemuresid kannatama peab.
Õnneks mõistsid minu lähedasemad pereliikmed ja elukaaslane seda ka ilma, et ma seda neile ütlema oleks pidanud ja on mulle koguaeg suureks toeks olnud. Kui seda sattus nüüd aga lugema keegi, kes on esimest korda rase või jääb millalgi rasedaks ja avastab siis samamoodi hirmunult, et rasedus ei olegi tegelikult kõige lõbusam ja ilusam aeg sinu elus, siis tuleta endale meelde, et selles pole midagi halba ja valet. Ja kui keegi teeb mõne kohatu kommentaari selle kohta, kui nõrk sa oled, siis tuleta endale meelde, et küll see karma ühel päeval ka nendeni jõuab.
Lisa kommentaar